• Monday, 17. June 2019

    „Täiesti propagandistlikult hakatakse rääkima, et meil ei ole probleemi – meil ei ole ju pagulasi. On küll! Aga probleem on ennekõike nende inimestega, kes tulevad siia illegaalselt tööd tegema ja muul moel. Eelmisel aastal hinnanguliselt 22 000 inimest idapoolsetest riikidest. Küll renditööjõuna, küll illegaalse tööjõuna, küll sisserände igasuguste erandite ja vahendite abil. Järgmiseks aastaks ennustatakse, et see number võib olla juba 33 000. See on kindlasti probleem Eestile!”
    Kui mõni poliitikakauge lugeja ei oska ära arvata tsitaadi autorit, siis see on praegune siseminister
    Mart Helme. Lendu läksid need laused esimeses intervjuus pärast koalitsioonileppe avalikustamist, kui mees oli alles ministrikandidaat. Maandunud pole laused aga tänaseni, hõljudes tumedate pilvedena Maarjamaa rahutute ettevõtjate kohal.
    Mis tekitab ettevõtjates hirmu? Vastamiseks tuleb ministri sõnavõtu esimestest lausetest sujuvalt üle liuelda, ehkki ta näitab seal, et ei tee vahet illegaalsel ja seaduslikul tööjõul ning peab iga välismaalast pagulaseks.
    Sõnavõtu viimasest osast aga paistab, justkui oleks probleem 22 000 end ametlikult registreerinud töölist, kes siinseid ametiposte hõivavad. Eriti kohutav olevat aga nende arvu kasv.
    Garanteerimaks artikli sisukust, räägivad enda kogemustest võõrtööjõuga tõelised inimesed tõelisest elust, eri valdkondades tegutsevate ettevõtete esindajad igast Eesti otsast. Alates Kuressaare elektroonikatehasest ja Lääne-Viru piimafarmist ning lõpetades Omnivaga.
    Otsisime vastust kahele küsimusele. Esiteks: mis juhtuks, kui võõrtööjõud keelataks? Ning teiseks: mis saaks, kui tänane renditööjõud asendataks välismaalt naasvate eestlastega, kellele makstaks Soome keskmist palka? Teemavalik pole juhuslik, vaid põhineb valitsuse liikmete ütlemistest ilmsiks tulnud arusaamadel, uskumustel ja seisukohtadel.

    Mida näitab statistika?
    Enne ettevõtjate seisukohtadega tutvumist oleks mõistlik vaadata arve. Vahest ei tea ettevõtjad isegi, mis neile tegelikult hea on, ning mõistlik oleks usaldada rahva mandaadiga pukkipandud valitsust?
    Statistikaameti andmetel oli Eestis 2018. aasta neljandas kvartalis 10 575 vaba töökohta. Töötuse määr oli aga 4,4 protsenti ja töötuid umbes 30 000, neist ligi 10 000 pikaajalised. Nendele arvudele otsa vaadates tundub tõesti, et töökohti igale soovijale kohe kuidagi jätkuda ei saa. Valitsuses istuvatel võõrtööjõu kriitikutel tundub õigus olevat.
    Kahjuks pole asi aga nii lihtne. Mängu tulevad ka muud tegurid. Näiteks palgaootus, mis rahandusministeeriumi andmetel on keskmise eestlase puhul 1560 eurot puhtalt kätte. Praeguse maksusüsteemi puhul tähendaks see aga 2060 euro suurust brutopalka, sellist palgamaksevõimekust prognoosib rahandusministeerium aga alles 2028. aastaks. Seega on eestlased oma palgaootuste osas ligi kümne aasta võrra ajast ees. Palga eest, mida ettevõtja reaalselt pakkuda suudab, tihti tööle minna ei soovita.
    Probleeme leidub teisigi. Lisaks ebareaalsetele palgaootustele iseloomustab siinset tööturgu veel ebapiisav kvalifikatsioon ning soovimatus teha rasket füüsilist tööd. Näiteks ehitussektoris kasvas 2018. aastal vabade töökohtade arv täpselt kaks korda. Inimesi, kes sooviksid lõõmava suvepäikese käes korrusmaja katusele asbestivaba eterniiti paigalda, seejuures tööandja võimaluste piiresse jääva palga eest, piisaval hulgal lihtsalt ei leidu.
    Lisaks eespool mainitule hakkab tööjõupuudus Eestis prognooside kohaselt üksnes süvenema. Statistikaameti rahvastikuprognoos, mille kohaselt väheneb Eesti elanikkond seniste trendide jätkumise korral keskmiselt 4800 inimese võrra aastas, on kõigest jäämäe tipp.
    Samuti on lähikümnenditel paratamatu elanikkonna vananemine, mis toob omakorda kaasa veelgi järsema kukkumise tööealiste inimeste arvus. Statistikaameti 2014. aastal tehtud prognoosi kohaselt kaotab Eesti aastaks 2040 hinnanguliselt 160 000 tööealist elanikku. See tähendab, et tööjõuturult kaob eeloleva 20 aasta jooksul iga päev keskmiselt 35 potentsiaalset töötegijat. Olukorras, kus valitsus näeb oma koalitsioonileppes muu hulgas ette kõrgemaid pensione, kodus pakutavate sotsiaalteenuste suuremat valikut, lasteaiaõpetajate palga tõstmist, spordirajatiste võrgustiku laiendamist ja veel tohutult palju muud, tekib küsimus: kust tuleb maksuraha kõige selle ilu elluviimiseks, kui Eesti ettevõtetel ei jätku äri ajamiseks isegi töötajaid?
    Aga mis siin enam statistikast, asume parem päriseluliste näidete juurde.

    Mis saaks kui võõrtööjõu kasutamine ei oleks enam võimalik?
    Kinnisvarabüroo 1Partner tegevjuht
    Martin Vahter (Tallinn): „Pille päris kotti meie ettevõte tõenäoliselt ei paneks. Aga mingid objektid hakkaksid jääma elanikele kättesaamatuks. Kortereid jaksaksid osta ainult ülirikkad. Mõni lasteaed jääks valmimata. Kui tööjõudu pole, siis lihtsalt puhtfüüsiliselt ei ehitata. Ehituse hind on niigi kõrge, arendajatel ei tasu hetkel midagi teha. Meil pole mõtet ehitada neli miljonit maksvat maja ja saada sealt kasumit 10 000 eurot.
    Kui inimesi ei ole, siis neid lihtsalt ei olegi. See ongi unikaalne olukord, mida Eestis pole varem esinenud. Takistab ka keelebarjäär. Meie projektijuhid ei suuda töötajaid juhendada hispaania või albaania keeles. Bulgaariast on proovitud tuua brigaade, aga suhtlemisega on probleemid. Jäävadki ainult Ukraina, Valgevene ja Moldova. Me ei saa hakata objektil tõlke kasutama.
    Põhiline tellija on praegu riik, ehitatakse avalikke objekte. Hiljuti valmis Tallinna vangla. Kohilas ehitati lasteaeda, kooli juurdeehitist ja perearstikeskust. Seal on ka ukrainlased tööl. Muidugi, kui riik tahab mõne lasteaia ehituse juures kinni maksta ka jaapani keele tõlgi, siis mis meil saab selle vastu olla.”
    Incap Electronics OÜ personalijuht Tiiu Värkraud (Kuressaare): „Meie tehases Saaremaal tooks võõrtööjõu kadumine kindlasti kaasa probleeme. Toodang on stabiilselt kasvanud, aga kohapealt me viimasel ajal endale samas tempos piisavalt töötajaid leidnud ei ole.
    Saaremaa on üks maakond, kus tegutseb kõige rohkem elektroonikatehaseid – seega on konkurents tööjõule üsna tihe. Samas tööjõupuudus maakonnas kasvab ja see on ka statistiliselt tõestatud, suuresti näiteks seetõttu, et noored lähevad pärast kooli lõppu maakonnast ära. Kuigi meie tehas on suuresti digitaliseeritud, vajab ka automatiseeritud tootmisliin töötajaid. Sealjuures on eriti puudu just tootmistöötajatest ja lihtsamast tööjõust.”
    Voore Farmi juhataja Indrek Klammer (Lääne-Virumaa, Vinni vald): „Meie eelistus kindlasti ei ole tööjõudu välismaalt tuua. Tegelikult ma arvan, et see ei aita kaasa Eesti põllumajanduse jätkusuutlikkusele. Panustada tuleks siinsetesse noortesse inimestesse. Aga kui on paratamatus – siis tuleb tuua.
    Hetkel on meil üks mees Ukrainast ja teine Uus-Meremaalt. Välispraktikante on olnud Soomest, Hollandist, Austriast. Hästi energilised ja suurepärased noored mehed on olnud. Itaallane oli vahepeal tööl. Aga tegelikult toimub ränne ka Eesti-siseselt. Meil käivad inimesed mitmekümne kilomeetri kauguselt tööl. Või isegi sadade kilomeetrite – nemad elavad muidugi siin. Neist noortest meestest, kes meil töötavad, on kohapealt leitud ainult üksikud.
    Meil on mehi Kesk-Eestist, Saaremaalt. Lüpsifarmi üldiselt ongi väga raske inimesi leida ja aina keerulisemaks läheb. Pole midagi teha! Praegugi vajaksid 1-2 kohta täitmist.”Masinatehase Weimer tootmisjuht Enno Lilleste (Mõisaküla, Viljandimaa): „Kui meie peaksime praegu oma ukrainlastest loobuma, siis oleks meie plaanidele absoluutselt vesi peale tõmmatud. Vahelduva eduga on meil neid hetkel 7-9. Kõik on ehitatud üles ainult selle peale, et teeme tööd kahe kolmandiku ulatuses ukrainlaste abil.
    Meil pole võimalik kohapealt inimesi võtta. Ega me ühtki soovijast kohalikku ukse taha ei jäta, kes tööd tahab teha. Meil lihtsalt pole kuskilt kõrvalt külast või linnast inimesi tulemas. Neist kohalikest inimestest, kes mul töötavad, on kaks kolmandikku pensionärid. Noori inimesi pole! Nad ei taha ju enam rasket tööd teha. Ja keevitamine on must ja ropp töö. Sul on tuli silme all ja kinnastes väga kõrge temperatuur. Kui meie inimene on juba selline, et ta natukenegi viitsib koolis õppida, valib ta mõne ameti, kus ei peaks midagi nii rasket tegema.
    Aga ilma õppimata keevitajaks ei saa. Ja need inimesed, kes tulevad meile väljastpoolt, on õppinud väga heades kutsekoolides. Minu asi on ainult nad efektiivselt tööle panna.”
    Kuidas mõjutaks see teie toodete ja teenuste hindu, kui töötajatele tuleks maksta Soome keskmist palka?
    Martin Vahter: „Kui ehitajad Soomest tagasi tuleks sealsega võrdsele palgale, siis läheks kinnisvara lihtsalt veelgi kallimaks. Tööjõukulu moodustab 20-30 protsenti ehitusmaksumusest ja kui palk tõuseks kaks korda, tõuseks ka kinnisvara hinnad 20-30 protsenti. Ja seda tagasitoomise juttu räägib sama valitsus, mis praegu kirub, et noored ei jaksa korterit osta! Enim kannataksid need, kes ostavad odavama otsa uusi asju, peamiselt noored pered.”
    Tiiu Värkraud: „Pakume Kuressaare tehase töötajatele konkurentsivõimelist töötasu ega hoia Eestis oma tootmist seetõttu, et see meile tööjõukulude osas kuidagi eelist annaks. Olulisemaks on meile hoopis Eesti tööstuse ja innovatsiooni tase ning logistiline asukoht globaalse äri mastaabis. Seega ei tähenda tööjõukulude muutmise vajadus kindlasti, et oma tootmise lõpetame, kuid see võib tähendada näiteks tootmise ümberkolimist, kuna sel moel saaksime optimeerida logistikakulusid ning olla oma klientidele lähemal – tegutseme ju siiski rahvusvahelisel turul ja teenindame kliente kõikjal maailmas.”
    Omniva postiäri juht Kaida Kauler (Tallinn): „Kuna suur osa postivõrgu tööjõukuludest kaetakse just kirjateenuste tuluga, tähendaks võrdväärse palga maksmine ligi kuuekordset hinnatõusu.
    Eesliini töötajate (kirjakandjad, postikullerid, postitöötlejad, klienditeenindajad) palka tõstame igal aastal ning konkurentsivõimeliste palkade maksmine nõuab ettevõttelt suuri pingutusi. Ainuüksi eesliini viieprotsendine palgatõus maksab ettevõttele üle miljoni euro aastas.
    Maksaksime suurima rõõmuga oma töötajatele võrdväärset palka, kui see võimalik oleks. Eesti 0,65eurose lihtkirjateenusega võrreldav kirjateenus maksab Soomes 3 eurot. Selgi juhul on kirjateenuse nõuded Soomes leebemad.”
    Indrek Klammer: „Ma peaks selle tegevuse lihtsalt lõpetama! Eestil ei ole põllumajanduspoliitikat, on ELi ühine poliitika. Meie sisenditeja tööjõukulud liiguvad niigi eest ära, aga me ei saa sugugi rohkem raha ei piima ega liha eest. Praegu see hind ei ole enam normaalne. Samuti on näiteks elektriülekande kulud nii palju tõusnud, et talvisel ajal need hävitavad Eesti põllumajandust. Olukord on niigi väga keeruline. Mõned asjad lihtsalt ei sobigi praegusesse majandussüsteemi. Kui me kunagi olime 700-800 lehmaga suur farm, siis enam mitte. Tuhandetes on suured farmid. Meie suurusega farmis ongi tänapäeval keeruline toota.”

    Enno Lilleste: „Soome palgad on mõeldamatud. Meie hinnad ei ole selliste kalkulatsioonide järgi tehtud. See on utoopia! See tsirkus, mida valitsus räägib, kuidas nad tahavad inimesed tagasi tuua – no kuidas nad hakkavad sellist palka saama? Kas riik hakkab juurde maksma või? Hea keevitaja saab meil 6-6,5 eurot tunnis. See tähendab, et ta suudab joonist lugeda ning on igatpidi intelligentne ja distsiplineeritud inimene. Tagasihoidlikuma ülesande peal inimesed saavad umbes 5 eurot tunnis neto.”

    “Kortereid jaksaksid osta ainult ülirikkad. Mõni lasteaed jääks valmimata. Kui tööjõudu pole, siis lihtsalt puhtfüüsiliselt ei ehitata.”

    Allikas: 08.05.2019 Eesti Ekspress